Mis seal salata – meie soosikkandidaadi Emil Rutiku 338 häält ei olnud kaugeltki see tulemus, mida lootsime. Siin tuleb eelkõige näha vahet eurovalimiste ning talvise kodanikualgatuse kampaania vahel mitte ainult tulemuste, vaid mitme muu tunnuse järgi.
Kui Euroopa kodanikualgatus tingimusteta põhisissetuleku asjus kogus toetusavaldusi, siis kestis Eesti aktiivne kampaania kaks kuud. Tundus ime, et nii lühikese ajaga saadi üle 4800 toetusallkirja. Nüüd oli meie promokampaaniat heal juhul kaks nädalat ja lõpliku ilme võttis see alles siis, kui e-hääletamine omadega juba lõpusirgel oli.
Tulemusi kõrvale jättes tundub igati õigustatuna ka küsimus, kas oli hea mõte tuua just valimistel nii võimendatult esile kodanikupalga teoreetiline kasulikkus laulupeole. Laulupeokorraldajate poolt vaadatuna nägi see igatahes välja katsena seostada laulupidu parteipoliitikaga. Millenagi, mida on õnnestunud juba terve inimpõlve jooksul vältida. Seega on nende ohutunne mõistetav ja ma arvan, et Hirvo Surva palve mitte seda teemat enam valimistel puudutada kuulub täitmisele.
Mis sellest kõigest siis üldse kasu oli? Mingil määral sai kodanikupalga idee avalikku tähelepanu. Võib-olla veel niipalju, et leidsime oma sõnumile sobiva formaadi. Või vähemalt hakkasime õiges suunas liikuma.
Midagi ebatavalist ka, mida ei saa jätta märkimata. See oli kampaania “kõrvalt”, kodanikualgatusena, mitte kandidaadi korraldatuna. Kampaania, mis keskendus üheleainsale ideele ning soovitas kandidaati selle idee tõttu. Aga kas ideekampaania meie valimistel töötab?
Uudiseid peaks põhisissetuleku ehk kodanikupalga rindelt aga tulema juba ammu enne järgmisi valimisi. Mitte ainult Šveitsist, vaid ka siitsamast, Eestist. Niipalju ütlen ette, et uudiste peakangelaste hulka võib lisanduda teadusringkondi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar