ARVAMUSFESTIVALIL - Innovaatiline imerelv: riiklikult kehtestatud miinimumsissetulek igale kodanikule

Laupäeval, 16. augustil kell 19:00 – 20:30 on Paide Arvamusfestivali elukvaliteedi laval kõne all kodanikupalk. Teema kannab pealkirja “Innovaatiline imerelv: riiklikult kehtestatud miinimumsissetulek igale kodanikule” ning seda tutvustatakse alljärgnevalt:

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) §25 sätestab: „Igaühel on õigus elustandardile, mis on küllaldane tema enda ja tema perekonna tervise ja heaolu jaoks, kaasa arvatud toit, riietus, majutus ja arstiabi …“. Arutleme, kas miinimumsissetulek on väikeses Põhjala riigis, kus miinimumpalgaks on 355 eurot, üldse majanduslikult võimalik või jääb pelgaks helesiniseks unistuseks.

Miinimumsissetuleku all mõistetakse riigi poolt tehtavate makset, mis kindlustab „turvavõrgu“ inimestele, kes ei saa töötada või kellel puudub
juurdepääs korralikule tööle, so eluliin Euroopa kõige vaesematele. Sotsiaalse abi võimalus on tegelikult inimeste sotsiaalne õigus, üks
heaoluriigi nurgakividest ning oluline alus igaühele väärika elu kindlustamiseks.

Paljudel pole võimalik tööl käia kas puude, pikaajalise haiguse või vaimse tervise probleemide, vanuse või perekonnakohustuste tõttu.
Miinimumsissetuleku kehtestamisega ennetame vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse levikut, tagame pikaajalise turvalisuse haavatavatele inimestele. Miinimumsissetulek on vajalik töö leidmiseks, suuremaks sotsiaalseks osalemiseks, kaasatuseks neile, kes tööl käia ei saa. See on ka õiglase palga katalüsaatoriks, kindlustades ühtlasi majanduse elavdamiseks vajaliku tarbimistaseme.

Riiklikud piisava miinimumsissetuleku süsteemid on praegu olemas enamikes EL-riikides peale Ungari, Itaalia ja Kreeka. Need ei pruugi olla piisavad, kuid riigid on astunud esimese sammu oma kodanike väärtustamise suunal.

Vestlusringis on Kärt Mere (EAPN Euroopa asepresident), Marju Lauristin (Euroopa Parlamendi liige, Sotsiaaldemokraadid) ja Rainer Kattel (Tallinn Tehnikaülikooli majandusõppejõud). Arutelu modereerib Riina Solman

Allikas: Innovaatiline imerelv: riiklikult kehtestatud miinimumsissetulek igale kodanikule (www.arvamusfestival.ee)

Kodanikupalga teema ei lõpe ega piirdu valimistega

Mis seal salata – meie soosikkandidaadi Emil Rutiku 338 häält ei olnud kaugeltki see tulemus, mida lootsime. Siin tuleb eelkõige näha vahet eurovalimiste ning talvise kodanikualgatuse kampaania vahel mitte ainult tulemuste, vaid mitme muu tunnuse järgi.

Kui Euroopa kodanikualgatus tingimusteta põhisissetuleku asjus kogus toetusavaldusi, siis kestis Eesti aktiivne kampaania kaks kuud. Tundus ime, et nii lühikese ajaga saadi üle 4800 toetusallkirja. Nüüd oli meie promokampaaniat heal juhul kaks nädalat ja lõpliku ilme võttis see alles siis, kui e-hääletamine omadega juba lõpusirgel oli.

Tulemusi kõrvale jättes tundub igati õigustatuna ka küsimus, kas oli hea mõte tuua just valimistel nii võimendatult esile kodanikupalga teoreetiline kasulikkus laulupeole. Laulupeokorraldajate poolt vaadatuna nägi see igatahes välja katsena seostada laulupidu parteipoliitikaga. Millenagi, mida on õnnestunud juba terve inimpõlve jooksul vältida. Seega on nende ohutunne mõistetav ja ma arvan, et Hirvo Surva palve mitte seda teemat enam valimistel puudutada kuulub täitmisele.

Mis sellest kõigest siis üldse kasu oli? Mingil määral sai kodanikupalga idee avalikku tähelepanu. Võib-olla veel niipalju, et leidsime oma sõnumile sobiva formaadi. Või vähemalt hakkasime õiges suunas liikuma.

Midagi ebatavalist ka, mida ei saa jätta märkimata. See oli kampaania “kõrvalt”, kodanikualgatusena, mitte kandidaadi korraldatuna. Kampaania, mis keskendus üheleainsale ideele ning soovitas kandidaati selle idee tõttu. Aga kas ideekampaania meie valimistel töötab?

Uudiseid peaks põhisissetuleku ehk kodanikupalga rindelt aga tulema juba ammu enne järgmisi valimisi. Mitte ainult Šveitsist, vaid ka siitsamast, Eestist. Niipalju ütlen ette, et uudiste peakangelaste hulka võib lisanduda teadusringkondi.

Hääletame isikuvabaduse poolt ehk Kellele või mille jaoks on kasulik kodanikupalk ja sellest tulenevalt Rutiku valimine?

Aeg on laduda ühele kandikule kõik väljakäidud argumendid, mis seletavad, miks õigupoolest valida europaramenti just Emil Rutiku, kes kodanikupalka toetab ja kus võib ilmneda selle kasulikkus. Teisisõnu laome siin ette kõik teile juba tuttavad valimisreklaamid, vajadusel koos mõnede kommentaaridega. Ehk leiab keegi siit veel viimasel hetkel ajendi hüljata politoloogide lemmikparteid, keerata vussi nende “inimesetundjate” ennustused, minnes valima vaatamata lubadusele mitte minna valima ja kirjutada sedelile 171. NB! igas nimekirjas tõuseb enim hääli saanud kandidaat esimeseks, nii et pole sellist muret, et valime Emili, saame Vello. Aga teda täname võimaluse eest, mille EIP pakkus sõltumatutele kandidaatidele.

1. Lihtsalt õiglus ehk miks peab aus inimene virelema samal ajal, kui vang…

Meil on alust oletada, et kuritegelik maailm ei leia siis enam inimesi, kellest pelgalt ellujäämise huvides saaksid nende liitlased. Vanglad jääksid tühjemaks ja loomulikult väheneksid vangide ülalpidamiskulud. Ühtlasi on kulud vangile kõige mugavam viis arvestada kodanikupalga minimaalset võimalikku suurust. Need 2013. aasta andmed langevad huvitaval kombel enam-vähem kokku Šveitsis rahvahääletusele mineva kodanikupalga numbrite suhtega majandusnäitajatesse ja hinnatasemesse. Nende 2500 franki ehk ca 2000 eurot kuus on Šveitsi sisemajanduse kogutoodangu jaoks umbes sama, mis Eesti SKT jaoks 445,30 eurot kuus, nende hinnataseme jaoks aga umbes sama mis Eesti hinnataseme jaoks 1035,58 eurot kuus.

2. Perevägivallaohvrid vabanevad rahakotiahelatest, mis hoiab neid vägivaldse pereliikme küljes

Liigagi tuttavad on argumendid, miks perevägivallaohver ei suuda suhtest vabaneda. Kodanikupalk tagab selle, et ka pärast lahutust pole tarvis mingit rahakotisidet vägivaldse abikaasaga. Alimendid ajalukku! Lisaks ei saa ükski pereliige teist rahakoti abil sundida mingeid elulisi valikuid tegema. Noor teab, mis teeb ning kuhu ja mida õppima läheb!

3. Lõpp vaesuse ärakasutamisele võimusõltlaste poolt

Töötaja vallandamine võib õiguslikus mõttes isegi ülilihtsaks muutuda, aga tööandja peab ikkagi seitse korda mõõtma. Kui töötaja millegipärast osutub juhtkonnale ebameeldivaks – näiteks “liigse” suupruukimise tõttu - siis lahtisaamine ei tohiks olla probleem, kuid nad on jõuetud karistama teda vaesusega, sest töötajal on ju kodanikupalk, mis ei lase tal vaesusesse langeda ja tema, sunnik, ei karda tänu sellele ülemusi” Teiseks ei pruugi olla sugugi lihtne saada teist sama head töötajat asemele.

Aga poliitikast peaksid kaduma nõmedad kampaaniad, kus Suur Juht jagab vaestele ja väetitele kord aastas talvekartuleid ja küttepuid nagu Jeesus kalakesi. Kodanikupalgast saab ühtaegu õng ja võimalus väärikalt õngitseda piiramatu aja jooksul.

Kolmandaks aga soosib see katsetama enda võimeid ettevõtjana. Kui ettevõtlust saadab edu, tuleb ka tulu. Kui läbi kukub, siis kukub. Kodanikupalk on kogu aeg olemas.

4. Vaba aeg ja harrastused – ükski vägi ei sunni töötama kauem kui ette nähtud, minema “Kalevipojaks” ning loobuma ka harrastustest ja vabatahtlikust tööst, kui puudub töötasu

Meie rahvuslikud aated välistavad võimaluse, et laulupeol lastakse hääbuda. Ometi on meil alates Laulvast Revolutsioonist kahanenud meeskoorilauljate hulk 2,5 korda ning ega segakooridelgi meeslauljatega laiutada ole. Ühest küljest on kindlasti probleeme ja ka lahendusi asja muusikalises ja ka seltskondlikus küljes. Siin juba ideid jätkub. Paraku on ka majandus üks paras kurja juur. Siinkohal hakkab mõnelgi häirekell peas tirisema, kui kõlab mõtteavaldusi à la “kodanikupalk päästab Eesti laulupeo”:  äkki saaks ilma kapitalismi, kallikest, ohtu seadmata?

Miks me ütleme, et kodanikupalk laulumehed tagasi toob ja meeskooride kadumise laulupeolt ära hoiab? Neilt langeb siis ära see ajast ja arust vastutusekoorem, mida nad täna kannavad pere materiaalse heaolu eest, kuna iga pereliige saab kodanikupalka, mis katab inimese põhivajadused. Töö (kui seda juhtub olema) ja töötasu pole enam ellujäämiseks, vaid jõukaks saamiseks. Nad ei pea siis enam seitsme maa ja mere taga "küprokit panema", vaid võivad rahus kodumaal elada ja olla osa Eesti rahvuskultuuri selgroost. Ja ka siin ei pea nad enam end sandikopikate eest mitmel rindel läbi põletama. Töökaotus aga ei tee vaeseks ning igaüks võib rahus jätkata oma lemmikharrastusi. Neist tähtsaim eestluse seisukohalt on mõistagi koorilaul. Õnneks, nagu teame, püüavad laulumehed, kui vähegi võimalik, selles protsessis ikkagi osaleda. Nii et praegu pole kõik veel kadunud ja lootust jätkub.

5. Isikuvabadus, see elu põhiline vedur

Töö ei kao kuhugi. Töötahe ei kao kuhugi. Motiveeritus tööks ei kao kuhugi. Kui pole paremat motiivi, siis on selleks lihttöölisest naabrimees, kes naases äsja puhkusereisilt ning juba varem ostis endale uue teleka. Ikka jääb alles see kreissaag, mis eestlase hinge läbi lõikab, kui teisel hästi läheb. Ja kui pole seda muret, et nälg tuleb majja, kuid on soov näiteks rahus vaba tarkvara arendada või keskenduda kunstiloomingule, mis kunagi hiljem võib sisse tuua - siis saab seda teha ilma igasuguse mõnitava bürokraatiata.

6. Boonus – protest politoloogide enesekindla soovmõtlemise vastu ehk TEEME NEILE TÜNGA

Politoloog Tõnis Saarts analüüsis Rahvusringhäälingu portaalis äsja erakondade valimisprogramme. Tuleb välja, et tema jaoks on olemas vaid neli erakonda. Soovmõtlemine? Nojah, keda see ikka üllatab... Loe siit täpsemalt

Aga üllatagem siis neid - sotsiolooge, politolooge, kõikvõimalikke analüütikuid, kes püüavad meile selgeks teha, et tahame või ei taha, aga valimistulemused saavad olema just sellised ja mitte sellised ning osalusprotsent on just nii- ja mitte naasugune ning et muud parteid peale nende nelja on mõttetud.

TEEME SAARTSIDELE TÕELISE TÜNGA sellega, et valima lähevad ka need, keda ei osata oodata. Sellega, et valituks osutub Emil Rutiku - kandidaat, kelle valimist ei oska üldse ükski hing oodata.

Teid, kes te seni pole soovinud valima minna, näib olevat palju. Ühendame jõud ja saame selle vingerpussiga hakkama!

Tundub uskumatu, aga kodanikupalk ehk tingimusteta põhisissetulek päästab Eesti laulupeo

Kes ei näe vajadust tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga järele juba varem, sellele jõuab see vajadus kindlasti kohale tänavusel üldlaulupeol. Siis, kui lavale tulevad meeskoorid.

Võrreldes 1988. aastaga on meeskoorilauljate arv kahanenud umbes 2,5 korda. Iga õige eestlase peaks tegema murelikuks väljavaade, et meie laulupeotraditsioonile aluse pannud kooriliik esineb 2014. aastal võib-olla üldse viimast korda iseseisva laulupeokoorina. Täna meeskoorid, homme...?

Kurja juur peitub tühjas rahakotis ja selles, et töö kui selline on jätkuvalt odavaks devalveeritud. Peavari, toit ja kommunaalteenused on tagatud ainult vangile, mitte aga ausale töötule. Miinimumpalk võimaldab sisuliselt vaid süüa ja heal juhul piiratud valikus sideteenuseid tarvitada. Mis mõte on hõisata miinimumpalga tõusu üle, kui tõusu tulemus on vaid 355 eurot kuus?

Pole siis ime, et laulumees jääb koorist kõrvale, sest

1) pole tööd ja pole raha, et koori tegevuses kaasa lüüa

2) pole aega, sest peab pere ellujäämiseks end tapma lisatööga

3) pole jaksu, sest peab kümne küünega hoidma kinni saavutatud pulgast karjääriredelil ning ennast pidevalt ülitublina tõestama, et mitte rentslisse sattuda

4) pidi põgenema seitsme maa ja mere taha „küprokit panema”, et ta ise ja pere saaks inimese moodi elada

Kõik see oleks olemata, kui meil kehtiks kodanikupalk, mis kataks inimese põhivajadused. Sestap astume nüüd, europarlamendi valimistel 2014 esimese otsustava sammu, et tuua laulumehed koori (ja Eestisse) tagasi ning päästa laulupidu. Läheme valimisjaoskonda (või e-valimiste keskkonda, kui nii parem tundub) ning

kirjutame hääletussedelile 171

Sellepärast, et see on Emil Rutiku kandidaadinumber. Rutiku on nimelt põhisissetuleku ehk kodanikupalga häälekaim toetaja, järelikult õige Eesti laulupeolise kandidaat. Tema valimine oleks esimene samm tingimuste poole, mis ei sunni laulumeest lavalt taanduma. Kõik muu (erakond, teised kandidaadid nimekirjas) on selle kõrval ebaoluline.

Kodanikupalk päästab laulupeo
Kui õige eestlane oled

Tundub uskumatu, aga kodanikupalk ehk tingimusteta põhisissetulek päästab Eesti laulupeo

Kes ei näe vajadust tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga järele juba varem, sellele jõuab see vajadus kindlasti kohale tänavusel üldlaulupeol. Siis, kui lavale tulevad meeskoorid.

Võrreldes 1988. aastaga on meeskoorilauljate arv kahanenud umbes 2,5 korda. Iga õige eestlase peaks tegema murelikuks väljavaade, et meie laulupeotraditsioonile aluse pannud kooriliik esineb 2014. aastal võib-olla üldse viimast korda iseseisva laulupeokoorina. Täna meeskoorid, homme...?

Kurja juur peitub tühjas rahakotis ja selles, et töö kui selline on jätkuvalt odavaks devalveeritud. Peavari, toit ja kommunaalteenused on tagatud ainult vangile, mitte aga ausale töötule. Miinimumpalk võimaldab sisuliselt vaid süüa ja heal juhul piiratud valikus sideteenuseid tarvitada. Mis mõte on hõisata miinimumpalga tõusu üle, kui tõusu tulemus on vaid 355 eurot kuus?

Pole siis ime, et laulumees jääb koorist kõrvale, sest

1) pole tööd ja pole raha, et koori tegevuses kaasa lüüa

2) pole aega, sest peab pere ellujäämiseks end tapma lisatööga

3) pole jaksu, sest peab kümne küünega hoidma kinni saavutatud pulgast karjääriredelil ning ennast pidevalt ülitublina tõestama, et mitte rentslisse sattuda

4) pidi põgenema seitsme maa ja mere taha „küprokit panema”, et ta ise ja pere saaks inimese moodi elada

Kõik see oleks olemata, kui meil kehtiks kodanikupalk, mis kataks inimese põhivajadused. Sestap astume nüüd, europarlamendi valimistel 2014 esimese otsustava sammu, et tuua laulumehed koori (ja Eestisse) tagasi ning päästa laulupidu. Läheme valimisjaoskonda (või e-valimiste keskkonda, kui nii parem tundub) ning

kirjutame hääletussedelile 171

Sellepärast, et see on Emil Rutiku kandidaadinumber. Rutiku on nimelt põhisissetuleku ehk kodanikupalga häälekaim toetaja, järelikult õige Eesti laulupeolise kandidaat. Tema valimine oleks esimene samm tingimuste poole, mis ei sunni laulumeest lavalt taanduma. Kõik muu (erakond, teised kandidaadid nimekirjas) on selle kõrval ebaoluline.

Kodanikupalk päästab laulupeo
Kui õige eestlane oled

Tingimusteta põhisissetulek kodanikuõiguseks? Lootused ja hirmud

Tööandja ei ole enam leivaisa, vaid lihtsalt see, kes tööd annab ja palka maksab. Töötaja ei poe enam nahast välja, et ülemusele meelepärane olla. Tema töö on aga kvaliteetsem, sest ta pole läbi põlenud ületöötamisest või ülipüüdlikkusest pere toitmise nimel. Perevägivallaohver võtab lapsed ja lahkub vägivallatseja juurest. Peksev käsi ei ole enam toitev käsi. Aus töötu ei ela enam närusemalt kui kriminaalkaristust kandev kurjategija, sandikopikad lastetoetuse nime all on unustatud. Sotsiaaltoetustega seotud osa avalikest teenustest muutub mõttetuks. Vaeste häältele toetunud erakond on ahastuses - pole enam kedagi, keda kartulite ja kommirahaga peibutada.

Umbes niisugust mõju, ja mitte ainult, võiks avaldada tingimusteta põhisissetulek, mis kataks inimese põhivajadused. Seda eelkõige nn. sundkulutuste osas sõltumata sellest, kas ta teeb palgatööd (st saab palka), on ettevõtja, töötu või pensioniealine. Selle sissetuleku saamiseks ei peaks keegi kellelegi midagi tõestama. Senine “vajaduspõhine” sotsiaalse kaitse süsteem, mida peetakse inimest mõnitavaks, vahetataks välja sõltuvussuhetest vabastava sotsiaalse kaitse vastu.

Kellele lootus, kellele hirm.

Euroopas kogutakse toetusavaldusi selleks, et Euroopa Komisjon idee põhjalikult läbi vaataks, korraldaks kuulamise europarlamendis ning uuriks selle teostatavust liikmesriikides - ametlikult, ausalt ja professionaalsel tasemel. Sobivuse korral aga alustataks seadusandlikku menetlust idee juurutamiseks liidu pädevuse piires.

Seega ei kohusta meie allkirjad midagi kehtestama, vaid otsima eelkõige vastust, kas ja kuidas seda teha saab. Mis tähendab, et piltlikult öeldes võib isegi mõelda "jabur", kuid toetada algatust uskudes, et Euroopa Komisjonist tuleb samasisuline vastus, mis idee propageerijad vähemalt mõneks ajaks maha rahustab. Pealegi ei kuulu toetuse avaldajate nimed avalikustamisele.

Toetusavalduste kogumine ei tahtnud pea kogu aasta kuidagi vedu võtta. Ent niipea, kui selgus, et Šveitsis läheb kodanike allkirjade toel samalaadne idee rahvahääletusele, ärkas ka Euroopa Liit ning asi hakkas ülesmäge minema.

Kokku on 14. jaanuariks vaja miljon toetusallkirja ja seda nii, et vähemalt seitse riiki saaks neid kokku oma miinimummäära jagu. Reede hommiku seisuga oli interneti teel kogutud 172.598 toetusallkirja, sh. Eestist 1329 (Eesti miinimummäär – 4500 allkirja) Justnagu vähe? Jäänud on vaid üks kuu. Elame-näeme...

Vastutustundlik algatus ehk "üheksa korda mõõda"

Oleks olnud ilmselgelt ebamõistlik nõuda kohe tingimusteta põhisissetuleku kehtestamist, konkreetset summat või elluviimismeetodit välja pakkudes. Esiteks pole taolist sotsiaalse kaitse vormi varem kusagil ametlikult rakendatud, piirdutud on pelgalt katsetega. Teiseks on Euroopa Liidus 28 erinevat liikmesriiki äärmusteni erineva elatustasemega.

Uuringutest, millest saadud kogemusi saab Euroopa Komisjon arvestada, on vast tuntuim Kanada 1970-ndate aastate projekt MINCOME, mis hõlmas ka tervikuna üht väikelinna. Terviklikke kokkuvõtteid pole tehtud, kuid samas on uuritud mõningaid sel ajal toimunud rahvastikuprotsesse. Nii väidavadki targad allikad, et MINCOME mõjutas positiivselt eelkõige noorte õppeedukust ning inimeste tervist, mõjutamata samas oluliselt inimeste töökäitumist või loomulikku iivet (samas oli tavalisest vähem laste sünnitamise edasilükkamisi).

Muide, töötajate terviseprobleemidele on viidanud ka Saksa ettevõtja Götz Werner, üks häälekamaid põhisissetuleku pooldajaid Euroopas. Professor Götz Werner on ettevõtte dm-drogerie markt asutaja ja kaasomanik ning Karlsruhe Tehnoloogiainstituudi ettevõtluse õppejõud. Tema sõnul vajab inimene tänapäeva urbaniseerunud ühiskonnas põhisissetulekut sarnaselt sissehingatavale õhule või  joogiveele. “Täna ei ole enamusel töövõtjatest töökohta, vaid nad elavad õnnetus olukorras, omades ainult sissetuleku-kohta. Nad tegeleksid ammugi millegi muuga, kui saaksid seda endale rahaliselt lubada. Sellega kaasnevad tihti psüühilised häired, depressioonid, lühidalt: puudulik eluväärikus. Seda saaks garanteeritud põhisissetulekuga vältida.”, arvab  professor Werner ühes oma intervjuus.

Mis aga kanadalastesse puutub, siis nemad väljendasid sel sügisel ootamatult tugevat toetust universaalse põhisissetuleku ideele, üllatades eelkõige poliitikuid, kes uskusid siiani, et see toetus on olematu ning vältisid mistahes sõnavõtte sel teemal. Pierre Elliott Trudeau Sihtasutuse ja Concordia Ülikooli avaliku arvamuse uuringust selgus, et toetajaid (46 %) on pisut rohkem kui vastaseid (42%). Nagu on kirjas 31. oktoobril tehtud kokkuvõttes, oli täielikult põhisissetuleku poolt 19 % ja pigem poolt 27 %, täielikult vastu 25 % ja pigem vastu 17%. Ülejäänud kas vastasid, et oleneb rakendamisviisist või polnud neil üldse seisukohta.

Selge on see, et tingimusteta põhisissetuleku kehtestamisele Euroopa Liidu liikmesmaades  eelneb tohutult tööd ja pilootuuringuid. Seni saame aga piirduda vaid oma ettekujutusega põhisissetuleku eeldatavast mõjust. Olgem ausad - ilma selle ettekujutuseta poleks ka algatust ennast.

Keegi ei söö kellegi peost - palgaorjus ja vaesumishirm minevikku

"Ära kujuta ette, et sööme sul peost," ütleb üks põhisissetulekut toetav kampaaniafoto. Sellega tahetakse öelda, et tänased tüüpilised perevägivalla talujad satuvad tulevikus uude olukorda. Vägivallatsev pereliige on ju tihtilugu leivaisa rollis ja üksnes vaesumishirmu tõttu on ohver nõus vägivalda kannatama, eriti just siis, kui peres on lapsed. Põhisissetulek kõrvaldaks sedasorti rahakotiahelad.

Ükskõik, mis põhjusel töötaja ka väldiks (isiklikke, maailmavaatelisi jne) vastuolusid oma ülemusega - vaesusesse langemise hirm nende hulka enam ei kuulu. Kui probleemid väga tõsiseks lähevad, võib töötaja kas omal soovil või vallandamise tõttu kerge südamega kaabut kergitada ja minema astuda. Millestki peab ta loobuma, kuid vaesusesse ja isolatsiooni ei ole teda lihtsalt võimalik tõugata.

Pehme maandumine. Seetõttu ühtlasi hüvasti, lahkumishüvitised? Ajend oleks ju loogiline...

Lapsed näevad rohkem oma vanemaid, kes ei pea nende heaolu nimel end enam läbi põletama lisatööga. Aga kuidas läheb vaesemast perest pärit noorel inimesel, kes tahab kõrgharidust omandada? Ta saab rahulikult keskenduda õppimisele ilma, et peaks äraelamiseks kusagil töötama. Vanemad ei pea teda toetama, samuti ei saa nad teda oma "toetusest ilmajätmisega" mõjutada valitud erialast loobuma.

Muide, ärgem unustagem ka loovisikuid, kes võivad vajada pikemaid loomingule keskendumise perioode. Nad saavad siis seda teha üldse ilma et peaksid eraldi toetust taotlema ning tülitama selleks loomeliitusid ja/või kultuuriministeeriumi. Teatud paragrahve loovisikute ja loomeliitude seaduses poleks põhisissetuleku tõttu enam kellelegi vaja.

Kellele vabadus, kellele võimukaotus.

Loodrite armee ja teised maakerasuuruste silmadega hirmud

Kas polegi just võimukaotus see peamine hirm, mida tuleks näha triviaalsete vastulausete taga? Nagu päheõpitud loosung "raha ei kasva puu otsas". Või mis püüavad maalida tontlikke pilte sellest, kuidas ülemääragi töökast eesti rahvast saab üleöö nõiaväel meeletu loodrite vägi? Või sellest, kuidas riigi rahandus pikemalt mõtlemata uppi läheb?

Paljudel võib see "loodriusk" siiski olla siiras. Üks kommenteerija Facebookis näis tõemeeli arvavat, et selliseid parasiite on Eestis lausa kolmandik elanikkonnast. Mõni teine leiab suisa,  et käivitumas on sotsialistide üle-euroopaline vandenõu maailma valitsemise nimel. Arvamusi seinast seina.

Üks väike meeldetuletus aga kuluks siinkohal ära. Neile, kes arvavad, et vaesusehirm on töö ainuvõimalik motivaator.

Ärge unustage kreissaagi. Seda, mis lõikab eestlase südamest läbi, kui teisel hästi läheb. Pole ta kuhugi kadunud. Kes oleks see "teine" põhisissetuleku kehtimise korral? Näiteks naabrimees, kes töötab supermarketis  kärulükkajana. Ta saab endale lubada hulga enamat peale kindlustatud, kuid igavavõitu eksistentsi. Näiteks käia puhkusereisil. Või osta (uus) auto. Või... või…

Kindlasti on aga õigus sellel poliitikul, kes ütles erakirjavahetuses, et põhisissetulek tähendaks sisuliselt üleüldist “paradigmamuutust” ning ei pruugi just sel põhjusel olla kõigile meeltmööda. Teisisõnu - muutust mõtteviisis, muutust selles, kuidas me asju nimetame ja hindame ning kuidas asjad toimivad. Sestap tuleb kodanikualgatuses näha ka püüdu asjast rääkimise teel hirmudest üle saada.

Kodanikuõigus või lausa inimõigus?

Sellesse küsimusse tuleks tõepoolest tõsiselt suhtuda ja seda vähemalt ühel põhjusel. Vaevalt, et kedagi meist vaimustaks mõte põhisissetulekust kui immigratsioonimagnetist.

Jah, Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 25 ütleb: Igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, sealhulgas toit, riietus, korter, arstiabi ja vajalik sotsiaalne teenindamine, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel.

Aga kas see ikka kohustab käsitlema sellisena ka tingimusteta põhisissetulekut? Või saame seda ikkagi rakendada ka üksnes kodanikuõigusena? Euroopa Liidu aluslepingutes eksisteerib küll diskrimineerimiskeeld kodakondsuse alusel, kuid lisaklausliga, et riigiti ei ole erandid välistatud. Kodakondsuspoliitika aga on teadupärast iga liikmesriigi siseasi.

Huvitav, miks meile tundub, et kui kehtestame põhisissetuleku vaid kodanikele, siis hakkab märkimisväärne osa Eesti elanikkonnast üha paremini eesti keelt oskama ka muidu igati vastama Eesti kodakondsuse saamise tingimustele?

Kui Eesti tahaks Šveitsi kopeerida

Šveitsi poole aga tasub nüüd tõesti huviga vaadata. Nii USA-s, kui ka Euroopa riikides käivituvad juba tasapisi tulihingelised debatid põhisissetuleku ja selle mõjude üle lääneriikide ühiskondadele. Ka USA-s on käivitunud allkirjade kogumine põhisissetuleku kehtestamiseks “samal moel, nagu Šveitsis”.

Võime vaid ette kujutada, kui suureks kasvab rahvusvaheline huvi šveitslaste ettevõtmise vastu juhul, kui tingimusteta põhisissetulek seal  tõesti rahvahääletusel  vastu võetakse. Asi on nimelt selles, et nende algatuses on nimetatud ka konkreetsed numbrid - kui suur peaks igamehepalk olema. Esialgse ettepaneku kohaselt on see 2500 franki (2029,88 eurot) kuus täiskasvanule ja 625 franki (507,47 eurot) alaealisele…

Et keegi asjatult ei erutuks - Eesti kontekstis oleksid need numbrid loomulikult hoopis väiksemad - hinnataset arvestades umbes kaks korda, majanduslikku olukorda arvestades koguni peaaegu viis korda.

Kas üldse ja kui suur põhisissetulek oleks mõeldav Eestis ja mujal eurollidus ning millal.- eks seda näita tulevased arutelud. Selleks aga, et dialoogi rahva ja otsustajate vahel käivituks ega sumbuks senistes käibetõdedes ja –arusaamades, on heal lugejal tarvis astuda vaid üks samm - leida paar minutit, et anda oma toetusallkiri.

Allkirjavormi juurde saab aadressi  http:/sign.basicincome2013.eu/ kaudu. Või pabervormil - aadressilt http://basicincome2013.eu/ubi/eci-statements-of-support-form tuleb siis otsida üles link eestikeelsele vormile, trükkida välja, täita ära ning saata Vahur Luhtsalu aadressile, mis sealsamas veebilehel kirjas. Väike samm ja väike ajakulu sinu jaoks, kuid sinu toetus võib osutuda ülimääravaks tuleviku Eesti ja Euroopa ühiskonna tervise jaoks, olgu see tulevik siis homme või ülehomme.

Rege rautame ikka suvel.




Vahur Luhtsalu, Jaanus Nurmoja
Euroopa tingimusteta põhisissetuleku kodanikualgatuse eestvedajad Eestis

Isikuvabaduse pakett ehk Milleks nõuda Brüsseli bürokraatidelt tingimusteta põhisissetuleku idee läbitöötamist

“Vallandagu, kui tahab, ega ma sellepärast vaeseks jää, mis siis, et puhkusereisil jääb käimata,” mõtleb töömees, olles ühinenud organisatsiooniga, mida tema ülemus südamest vihkab.

“Ärgu siis tahtku minuga tegemist teha, tulen niisama ka toime,” mõtleb vastne tudengineiu, kes vanemate arvates valis nii vale eriala kui ka vale peigmehe.

“Tänu taevale, ei pea toetusi taotlema ega midagi tõestama – pühendun rahulikult loomingule, vaatan oma vanad ideed üle, ehk tuleb häid ideid, lasen midagi kirjastada. Keegi rääkis mingi teose tellimisest ka. Hüva, küll ta ühendust võtab, eks teen siis selle kõigepealt ära. Mingit avansijuttu ei pea vähemalt ajama – saan raha, kui on valmis ning ette kantud, kusjuures vahepeal nälga ei sure ja elektri eest võlgu ei jää,” mõtleb helilooja.

“Ei ole enam endised ajad, kui minu ja laste toimetulek oleks sõltunud tema rahakotist. Elatist ta ka ei pea maksma, nii et pole üldse põhjust temaga tegemist teha,” mõtleb perevägivalla ohvriks langenud naine koos lastega koduse terrori eest põgenedes.

Sellised kujuteldavad mõttekäigud pärinevad kujuteldavast olukorrast, kus kehtib tingimusteta põhisissetuleku süsteem. Seesama, mille teostatavuse ja rakendamisvõimaluste uurimist ning Europarlament viimist nõuavad EL kodanikud oma petitsioonis. Sellessamas petitsioonis, millele praegu toetusallkirju kogutakse.

Kui meil siin, lihtsurelikel, üldse saab olla ettekujutust sellest, mismoodi see põhisissetuleku süsteem toimib ja mõjub, siis just üksikisiku mätta otsast. Ka petitsiooni autorite jaoks paistab tähtsaim olevat just isikuvabaduste külg. Seega mitte esmajoones vaesusriski kadumine, vaid selle kadumise mõju. Keegi ei saa mind ähvardada vaesuse ja näljaga, kui ma tegelen sellega, mis mulle meeldib ja talle mitte. Keegi ei saa mind sundida vastu võtma tööd, millega ma toime ei tule või mingil muul põhjusel ei saa tegelda. Ma ei pea üldse kellelegi midagi tõestama, et inimväärset elu elada.

Ja mis puutub ametnikesse, kelle ülesanne on täna kontrollida, kas sotsiaalabi taotleja on ikka abikõlblik, siis nemad leiavad arvatavasti endale mingit muud, mõistlikku rakendust.

Nagu olen ka varem märkinud, peaks põhisissetuleku suurus idee kohaselt olema piisav selleks, et tagada üksikisikule inimväärne elu ning võimalus ühiskonnaelus osalemiseks. See tähendab, et põhisissetuleku eest peaks olema võimalik osta toitu ja riideid, kasutada kohalikku ühistransporti, maksta elamispinna eest üüri ning tasuda kommunaal- ja sidekulude eest. Tervisekindlustus niikuinii.

Loomulikult armastatakse moepärast küsida, et “huvitav, kust võetakse selle jaoks raha”, maalida hirmuäratavaid perspektiive laiskade armeest, kes ei viitsi siis enam tööd teha jne. Nojah, eks me taha ju näida kaaskodanikele vastutustundlike ja pragmaatilistena, majanduskasvu pärast muretsevate ning igaks juhuks ka kunagisi turumajandusreforme pühaks pidavate inimestena.

Vastus rahaküsimusele on lihtne. Osa on olemas tänaste sotsiaalkulutuste näol. Mille arvelt võiks tulla ülejäänu – seda me ei peagi ette teadma. Seda peavad välja uurima targad euroametnikud koostöös teadusemaailmaga. Ja tõenäoliselt pakutakse välja mitmeid võimalusi, millest mõnele riigile sobivad ühed, mõnele jälle teised.

Meie asi pole ütelda, kas tingimusteta põhisissetulek on teostatav ja kui on, siis kuidas ja kust raha võetakse. Meie asi on nõuda, et Euroliidu aparaat seda kõike uuriks ning parlamendiliikmetega arutaks. Teisisõnu – et see kõik toimuks mitte õhinapõhiselt, vaid ametlikult ja professionaalsel tasemel ning et meile antaks aus vastus. Selleks me neid seal ju oma maksudest ülal peame, kas pole?

_____________________________

Aga laiskade armeest ka.

“Kuule, sul minusugust töömeest ei ole vaja või? Transat tegema või midagi taolist”, küsib 50-ndates eluaastates vanapoiss oma koolivennalt, kes on ettevõtja.

“Hea küsimus… isegi nagu oleks. Aga oota, misasja… Sina tuleksid tööle? Sina?” ei suuda koolivend oma kõrvu uskuda. “Ma kuulsin, et sa oled otsustanud jalad seinale visata ja kõik!”

“No muidugi, eks kogu maailm teab ju minust paremini, mida ma tahan,” vastab mees ja jätkab:

“Tegelikult, vaata, milles on pull. Jah, mõtlesin, kui see uuendus tuli, et p…, mida ma jaman, võtan kohe aja pikalt maha. Loeks kõik raamatud läbi, mis riiulitel on, teeks remonti- ammu juba aeg. Kui kõik sai tehtud, läks nagu igavaks. Pood, kodu, telekas, pood, kodu, telekas… Muud polnud eriti teha ka. Laulaks kuskil kooris, aga ei oska. Mingid usuvennad tahtsid kampa värvata, à la heategijaks vabatahtlikuks… või midagi taolist. Ei noh, toredad kujud, aga see usuvärk ei ole ka nagu asi, mis mulle istuks … Nojah, see selleks. Naabrimehega sai vahel õlut võetud. Aitasin tal kodus veel remonti teha, ta käis mul abiks ja.. Ikka hoopis parem seltskond kui need hambutud parmud seal turu kõrval õllekas… Mõned korrad käisin, aga ei viitsi seda purjus ja lolli möla kuulata, iga kord üks ja sama. Kuulsin millalgi, et see urgas oli kinni pandud, sest kliendid olid ära kadunud – mõtlesin, kust see ime nüüd tuli, aga jumal tänatud.

Siis läks naabrimees järsku tööle, kojameheks. Üha harvem näitas nägu. Mõtlesin, et loll, mis sa rabeled, hakkasid nüüd enda arust paremini elama või? Ei olnud ju seda kuskilt otsast näha. Siis mingi aeg polnud temast kippu ega kõppu ja kui ta ükskord hämaras trepikojas vastu tuli, pidin end algul surnuks ehmatama - ainult silmavalged ja hambad hõljusid vastu. Mõtlesin, et soh, nüüd on siis korstnapühkija või.. Aga valgemas nägin, et vend oli jumala päevitunud. Ütles, et kasutas viimase hetke pakkumist ja käis naisega kuskil… oh, ei mäletagi, kus maailma karulaanes… puhkamas. Näitas pilte ja… Kaks nädalat päikest ja merd, kui siin jäätus viin ka ära. Aga eile, raibe, ostis auto! Mitte küll uue, aga… Näe, see seal. Täitsa lõpp, ise kojamees! Tema miinimumpalgaga ja naine ka mingi odavtööjõud! Ja siis mulle jõudis kohale. Nad elasid samasugust elu, nagu saaks ainult seda elusolemise raha. Seda ta saigi, aga tegelikult käis tööl ja sai palka ka veel kätte samapalju ja selle eest siis… Mõtle nüüd ise, mida mina siis siin munen? Nii et… Lao välja, mis sul seal firmas on!”

Mis toimus, oli uskumatu. “Signing Revolution”…

Eilse kuupäeva viimase paari tunni jooksul ei osanud ma suurt midagi muud teha kui klikata tingimusteta põhisissetuleku algatuse toetusavalduste tabeli värskendamislinki ja jälgida, mokk töllakil, kuidas eestlaste toetusavalduste arv kasvas iga minutiga kümnete, vahel sadade kaupa.

Ühe päevaga andsid eestlased üle 1500 toetusavalduse. Tulemus – 4884 – on protsendilt elanikkonnast lausa Euroopa Liidu kolmas tulemus!

Tänan kõiki, kes julgesid asjaga kaasa tulla või lausa kaasa aidata, süvenesid teemasse ja said aru nii kodanikualgatuse sisust kui ka selle eesmärkidest. Tunnustus kodanikujulguse eest ajakirjanikele, kes viimasel hetkel julgesid põhisissetuleku teemat oma kanalites käsitleda.

Eraldi vääriks vast tunnustust ka see osa peavoolumeediast, kes põhimõtteliselt keeldus põhisissetuleku teemaga tegelemast. Nad tõestasid, et nende “missioonist” pole kasu.

Toimunu pikem kokkuvõtmine on alles ees. Teiste riikide aktivistidega suhtlemise käigus aga sündis mu peas kalambuur “Signing Revolution” (nagu näete, on sõnal “singing” ehk “laulev” kaks tähte ära vahetatud ja saadud “allkirjastav”). Tundub, et just seda täna öösel tehtigi.

Aitüma, Vahur, Stanislas, Martin, Robin, …, …, … ja 4884!

Vastuhakust ühiskonna vananemisele

Tahaksin küsida teilt kõigilt, kes te aeg-ajalt tõdete, et Eesti elanikkond vananeb ja “vaadake, mujal Euroopas ju ka” – miks te jutlustate pensioniea tõstmist ja muid meetmeid selle tendentsiga kohanemiseks ega julge alistumismõtete asemel pakkuda ideid vastuhakuks meie oma jõududega?

Võime vaid oletada, et vastus peitub asjades, mida meie kaaskondlased meie arvates pühaks peavad ega ole valmis hülgama. Just nimelt meie arvates.

Pole ju kahtlust, et kui keegi räägib vastuhakust ühiskonna vananemisele meie oma jõududega, siis see saab tähendada vaid sotsiaalpoliitikat - sellist, mis ka tegelikult soosiks loomulikku iivet. Järelikult lastetoetusi, mille suurus pole pelgalt sümboolne (45 eurot kuus seda paraku on), vaid katab lapse põhivajadused.

Olen näiteks ise olnud nii häbematu, et pakkunud välja nn eestlaste solidaarsuspaketi idee, mille eesmärk oleks luua just eestlastele võimalus saavutada iibes edumaa ja ehk isegi taastada seeläbi oma sõjaeelne osakaal elanikkonnast, seda võib-olla juba aastaks 2041.

Või oleks parem viis vananemisprotsessi tagasipööramiseks kogu sotsiaalse kaitse süsteemi radikaalne reform? Näiteks selline, nagu näeb ette tingimusteta põhisissetuleku ehk igamehepalga ehk kodanikupalga idee, mida meie avalikkus tunneb eelkõige tänu hiljutisele Euroopa kodanikualgatuse kampaaniale. Kui teed palgatööd, on sul põhivajadusi (toit, eluase jne) kattev riiklik põhisissetulek ja lisaks veel kordades suurem töötasu ka; kui oled töötu, laps või eakas inimene, on sul lihtsalt põhisissetulek. Tööd tehakse mitte ellujäämise, vaid jõukama elu nimel. Kaob vaesumishirm, mis sunnib tänapäeva inimest taluma halbu töötingimusi või halba abielu. See asendub kindlustundega tuleviku ees, mille puudumine on kaa üks lastest loobumise põhjusi. Vajaduspõhisest sotsiaalse kaitse süsteemist saab sõltuvussuhetest vabastav süsteem. Riigiaparaat kahaneb, sest toetusetaotluste menetlemine ja sellega tegelevad ametnikud jäävad minevikku, enamus seniseid toetusi sulab lihtsalt üheksainsaks kokku.

Nagu ilmselt taipasite, kaotaksid taolised reformid meie elust mõndagi harjumuspärast ja mõne jaoks ehk armsatki. Ühel juhul jääks multikultuurne Eesti vaid unistuseks, teisel juhul muutuksid mõttetuks nii lahkumishüvitised kui ka näiteks alimendid. Ning otse loomulikult hüvasti, madalad maksumäärad. Seega täielik pühaduseteotus. Eestlane pigem hääbub ajalukku kui et laseb makse tõsta, sest see lõhnab ju sotsialismi järgi. No pasaran!

Tegelikult ma vist liialdasin. Seesama Euroopa kodanikualgatuse kampaania näitas, et eestlaste valmisolek elu pea peale pööravateks uuendusteks sotsiaalse kaitse vallas on suisa euroliidu kolmas, kui arvestada petitsioonile antud toetusavalduste suhet elanike arvu.

Jakob Hurt kutsus meid saama suureks vaimult, kuid ei kutsunud jääma väikeseks arvult. Seda enam ei kutsunud ta eestlasi alistuma ja leppima oma kahanemisega või sellest lausa  rõõmu tundma. Loodan, et reedesel arvamusliidrite lõunal osalejatel jätkub julgust otsida võimalusi vastuvoolu ujumiseks.

----

Eelnev jutt, nagu aru saate, on kirjutatud enne arvamusliidrite lõunat ning see ilmus tänases Virumaa Teatajas, mille osalejad ka endaga kaasa said. Nimetatud üritusel käis Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimeees Margus Tsahkna välja mõtte, et pensioniiga tuleks vabaks lasta:

"Iga inimene soovib elada paremini, selleks tuleb tööd teha, aga neile, kes ei suuda tööd teha, peaks olema tagatud mingi standard."

See ühtib täielikult tingimusteta põhisissetuleku ideega.

Kodanikupalga idee toetus Eestis üks euroliidu kõrgemaid

Eestlaste toetus tingimusteta põhisissetuleku alasele Euroopa kodanikualgatusele on Euroopa Liidus üks kõrgemaid. 6. jaanuari hilisõhtuks oli toetust avaldanud 2190 Eesti elanikku ehk 0,17 % elanikkonnast, mis on Euroopa Liidu kolmas tulemus Sloveenia ja Horvaatia järel (vastavalt 0,39 ja 0,28 protsenti).

Kahe kuu jooksul on eestlaste toetus kodanikualgatusele kümnekordistunud. Kui esimese kümne kuuga suudeti Eestis koguda 216 toetusavaldust (17. novembril), siis 6. jaanuari pärastlõunaks oli toetusavaldusi 2190.

Kuula ka intervjuud KUKU Raadios

"Saade" 06.01.2014 ja loe Vox Populi kommentaare

06/01/2014 23:00:47 vaata tervet tabelit

	Kood	Riik	Täna	Kokku	Kvoot	% kvoodist	Elanikke	% el.-st
1	SI	Sloveenia	+66	8.090	6.000	134,8%	2.062.000	0,390%
2	HR	Horvaatia	+6	11.836	9.000	131,5%	4.258.000	0,280%
3	EE	Eesti	+79	2.190	4.500	48,7%	1.283.000	0,170%
4	BE	Belgia	+221	13.763	16.500	83,4%	11.162.000	0,120%
5	HU	Ungari	+124	10.936	16.500	66,3%	9.894.000	0,110%
6	LU	Luksemburg	+6	578	4.500	12,8%	542.000	0,110%

Kampaania ühe Eesti-poolse koordinaatori Jaanus Nurmoja sõnul võib seda küll seletada ka õnnestunud teavitustööga, mis novembris käivitus, kuid eelkõige näitab see taas, et eestlased on Euroopa Liidus ühed uuendusmeelsemad.

"Nagu näha, ei väljendu eestlaste uuendusmeelsus ainult infotehnoloogia arengus ehk kõikvõimalike e-rakenduste levikus ja e-riigis, vaid ka suhtumises ühiskonda, sealhulgas soovis leida lahendusi, mis raviksid välja vaesuse või vähendaksid seda oluliselt," sõnas Nurmoja. "Eestlastel on eurokeskmisega võrreldes vähem hirmu uue ja senikogematu ees, ka nende muudatuste ees, mida võib sotsiaalsetesse suhetesse kaasa tuua tingimusteta põhisissetulek. Ollakse rohkem valmis avalikeks diskussioonideks sel teemal."

Toetajaskonna osakaalult järgnevad Eestile Belgia, Ungari ja Luksemburg. Eurokeskmisele lähedal on prantslased, sakslased, tšehhid ja bulgaarlased. Kõige nõrgemalt on toetust avaldatud Itaalias. Pea sama nõrgaks on jäänud toetus ka Lätis, Leedus, Küprosel, Poolas ja Suurbritannias, kus toetusallkirju on andnud vaid 0,01 % elanikkonnast.

Tingimusteta põhisissetulek ehk rahvakeeli kodanikupalk oleks püsiv sissetulek, mida makstaks igaühele sõltumata sellest, kas ta saab töötasu, on töötu, ettevõtja või pensionär. Idee järgi kaotaks põhisissetulek inimestel vaesumishirmu ja vabastaks nad nii senistest sõltuvussuhetest, mis takistavad neil tegemast elus olulisi valikuid.

"Näiteks perevägivallaohvril, kellel oleks tänases olukorras majanduslikult väga keeruline vägivaldsest suhtest lahkuda, kaoksid senised nn rahakotiahelad ning ta saaks võtta lapsed ja vabalt minema kõndida. Keegi ei söö kellegi peost," selgitas Nurmoja.

Euroopa kodanikualgatusele on veel võimalik toetust avaldada kuni 13. jaanuari õhtuni. Interneti teel saab seda teha aadressil http://sign.basicincome2013.eu või ka  http://basicincome2013.eu/ubi/et/allkirjastamisleht , eestikeelne pabervorm ja vajalik postiaadress asuvad aadressil  http://basicincome2013.eu/ubi/eci-statements-of-support-form

Reeglite järgi peab enne 14. jaanuari koos olema miljon toetusavaldust, et Euroopa Komisjon saaks kohustuse vaadata tingimusteta põhisissetuleku idee põhjalikult läbi, korraldada teostatavusuuringuid ning kuulamise Euroopa Parlamendis. Vähemalt seitsmel riigil peab olema sealjuures täidetud miinimumkvoot. Eesti kvoot on 4500 toetusavaldust ning see on täidetud peaaegu pooles ulatuses - selle protsendi poolest on Eesti praegu 8. kohal.

Info:

Jaanus Nurmoja (jaanus.nurmoja@gmail.com), 53411383

Vahur Luhtsalu (vahur.luhtsalu@gmail.com)