Negatiivne tulumaks vs kodanikupalk–kas teadsid, et erinevus on vaid tehniline?

Esmapilgul tundub, nagu oleks Milton Friedmani pakutud negatiivse tulumaksu idee riigile säästlikum ja kodanikule mitte nii tulus kui seda on kindla suurusega, tuludest mittesõltuv kodanikupalk, millele töötasu ja muud tulud lihtsalt lisanduvad.

Negatiivne tulumaks, mis on kodanikupalga ehk rahvastipendiumi idee üks aluseid, tähendab seda, et kui inimese tulud jäävad allapoole kindlaksmääratud nullpunkti, siis hakatakse talle tulumaksu kinnipidamise asemel hoopis raha juurde maksma. Selleks, et mitte lasta tema sissetulekutel langeda allapoole teatud taset. Nulltulu korral laekub talle maksumäärale vastav protsent maksuvabast tulust. Mida suurem on alla maksuvaba määra jääv tulu, seda vähem juurde makstakse.

Näiteks kui maksuvaba on 1000 eurot ja maksumäär 30%, siis 1000 eurose tulu juures on tema tulumaks 0 eurot (saab kätte ka 1000), 2000 eurose tulu korral peetakse maksuna kinni 300 eurot (kätte 1700).  Tulu mittelaekumisel aga makstakse hoopis talle 300 eurot. Kui tulu on 500, saab ta juurde 150 eurot (ja kokku 650).

Kodanikupalk aga on kindel suurus, mida makstakse igaühele sõltumata tema tuludest. Töötasu ja muud tulud laekuvad kodanikupalgale lisaks. Neilt tuludelt peetakse kinni tulumaks.

Tundub ju “laristamisena” võrreldes negatiivse tulumaksuga? Siiski…

Oletame, et seesama 300 eurot negatiivse tulumaksu näitest on kodanikupalk. Sellele lisandub 1000 eurot. Tulumaksumäär on 30 %, järelikult peetakse kinni 300 eurot. Tulust jääb järgi 700, sellele lisandub 300. Kokku jääb ikka 1000 eurot kätte! Riik peab tulumaksu kinni sama palju kui kodanikupalka maksab. Seega ei teeni ega kuluta.

500 euro näide. Maha võetakse 30% ehk 150 eurot, jääb 350. Liidame sellele kodanikupalga, saame kokku 650. Jälle sama mis negatiivse tulumaksuga!

2000 eurot – maha läheb 600, jääb 1400. Lisame kodanikupalga 300 eurot. Kokku 1700 – ja riik saab maksutulu 300 eurot.

Muide – pilt jääb samamoodi sarnaseks ka juhul, kui lisada mingi teine tulumaksuliik, millel maksuvaba määr puudub. Näiteks 20%. Negatiivse tulumaksu näites jääb nulltuluga saadav 300 eurot ikka kehtima, küll aga väheneb juurdemakstav summa, kui tulu jääb 0 ja 1000 euro vahele. Nii makstakse 500 eurole juurde vaid 50 eurot, 1000 euro korral läheb juba 200 eurot (20%) maksudeks ja kätte jääb 800. 2000 eurose tulu juures aga on maksukoormus tõusnud juba 35%-ni – kätte jääb 1300 eurot.

Mis toimub kodanikupalga korral? Mõlemad maksukihid annavad kokku 50%, järelikult tuleb tulu lihtsalt kahega jagada. Seega 300 + (500/2) = 550; 300 + (1000/2) = 800, 300 + (2000/2) = 1300

Negatiivse tulumaksu ideed täht-tähelt järgides peaksime looma süsteemi, mis jälgib inimeste tulusid reaalajas ning sooritab kohe vajalikud arvutused ja väljamaksed või kinnipidamised. Tuleb välja, et see oleks äärmiselt ebamõistlik. Kodanikupalga maksmine igaühele ning maksude mahaarvamine sellele lisanduvalt tulult annab rahaliselt täpselt samasuguse tulemuse, kuid tehniliselt hoopis lihtsamalt ja seetõttu ka vähem kulukalt.

Vangistuskulud 2015: neile toetudes peaks kodanikupalk olema esialgu vähemalt 538,33 eurot

Hiljaaegu avaldas riik uued andmed vangistuskulude kohta. Aastal 2015 kulub ühele vangile 1313 eurot kuus. Personalikulud moodustavad sellest 59 % ehk 774,67 eurot. Teisisõnu kulub otseselt vangile 538,33 eurot kuus.

Kui lähtuda õiglustundest ning väita, et riigi kulutused oma ausa kodaniku ülalpidamiseks ei tohi olla väiksemad kui näiteks kulutused inimesele, kes kannab karistust mõrva eest, siis peaks kodanikupalk olema tänases Eestis vähemalt 538,33 eurot kuus. Seda juhul, kui kodanikupalk praegu kehtestataks.

Samasugust nö vanglaindikaatorit tasuks ehk aluseks võtta ka miinimumpalga arvutamisel.

ARVAMUSFESTIVALIL - Innovaatiline imerelv: riiklikult kehtestatud miinimumsissetulek igale kodanikule

Laupäeval, 16. augustil kell 19:00 – 20:30 on Paide Arvamusfestivali elukvaliteedi laval kõne all kodanikupalk. Teema kannab pealkirja “Innovaatiline imerelv: riiklikult kehtestatud miinimumsissetulek igale kodanikule” ning seda tutvustatakse alljärgnevalt:

ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) §25 sätestab: „Igaühel on õigus elustandardile, mis on küllaldane tema enda ja tema perekonna tervise ja heaolu jaoks, kaasa arvatud toit, riietus, majutus ja arstiabi …“. Arutleme, kas miinimumsissetulek on väikeses Põhjala riigis, kus miinimumpalgaks on 355 eurot, üldse majanduslikult võimalik või jääb pelgaks helesiniseks unistuseks.

Miinimumsissetuleku all mõistetakse riigi poolt tehtavate makset, mis kindlustab „turvavõrgu“ inimestele, kes ei saa töötada või kellel puudub
juurdepääs korralikule tööle, so eluliin Euroopa kõige vaesematele. Sotsiaalse abi võimalus on tegelikult inimeste sotsiaalne õigus, üks
heaoluriigi nurgakividest ning oluline alus igaühele väärika elu kindlustamiseks.

Paljudel pole võimalik tööl käia kas puude, pikaajalise haiguse või vaimse tervise probleemide, vanuse või perekonnakohustuste tõttu.
Miinimumsissetuleku kehtestamisega ennetame vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse levikut, tagame pikaajalise turvalisuse haavatavatele inimestele. Miinimumsissetulek on vajalik töö leidmiseks, suuremaks sotsiaalseks osalemiseks, kaasatuseks neile, kes tööl käia ei saa. See on ka õiglase palga katalüsaatoriks, kindlustades ühtlasi majanduse elavdamiseks vajaliku tarbimistaseme.

Riiklikud piisava miinimumsissetuleku süsteemid on praegu olemas enamikes EL-riikides peale Ungari, Itaalia ja Kreeka. Need ei pruugi olla piisavad, kuid riigid on astunud esimese sammu oma kodanike väärtustamise suunal.

Vestlusringis on Kärt Mere (EAPN Euroopa asepresident), Marju Lauristin (Euroopa Parlamendi liige, Sotsiaaldemokraadid) ja Rainer Kattel (Tallinn Tehnikaülikooli majandusõppejõud). Arutelu modereerib Riina Solman

Allikas: Innovaatiline imerelv: riiklikult kehtestatud miinimumsissetulek igale kodanikule (www.arvamusfestival.ee)

Kodanikupalga teema ei lõpe ega piirdu valimistega

Mis seal salata – meie soosikkandidaadi Emil Rutiku 338 häält ei olnud kaugeltki see tulemus, mida lootsime. Siin tuleb eelkõige näha vahet eurovalimiste ning talvise kodanikualgatuse kampaania vahel mitte ainult tulemuste, vaid mitme muu tunnuse järgi.

Kui Euroopa kodanikualgatus tingimusteta põhisissetuleku asjus kogus toetusavaldusi, siis kestis Eesti aktiivne kampaania kaks kuud. Tundus ime, et nii lühikese ajaga saadi üle 4800 toetusallkirja. Nüüd oli meie promokampaaniat heal juhul kaks nädalat ja lõpliku ilme võttis see alles siis, kui e-hääletamine omadega juba lõpusirgel oli.

Tulemusi kõrvale jättes tundub igati õigustatuna ka küsimus, kas oli hea mõte tuua just valimistel nii võimendatult esile kodanikupalga teoreetiline kasulikkus laulupeole. Laulupeokorraldajate poolt vaadatuna nägi see igatahes välja katsena seostada laulupidu parteipoliitikaga. Millenagi, mida on õnnestunud juba terve inimpõlve jooksul vältida. Seega on nende ohutunne mõistetav ja ma arvan, et Hirvo Surva palve mitte seda teemat enam valimistel puudutada kuulub täitmisele.

Mis sellest kõigest siis üldse kasu oli? Mingil määral sai kodanikupalga idee avalikku tähelepanu. Võib-olla veel niipalju, et leidsime oma sõnumile sobiva formaadi. Või vähemalt hakkasime õiges suunas liikuma.

Midagi ebatavalist ka, mida ei saa jätta märkimata. See oli kampaania “kõrvalt”, kodanikualgatusena, mitte kandidaadi korraldatuna. Kampaania, mis keskendus üheleainsale ideele ning soovitas kandidaati selle idee tõttu. Aga kas ideekampaania meie valimistel töötab?

Uudiseid peaks põhisissetuleku ehk kodanikupalga rindelt aga tulema juba ammu enne järgmisi valimisi. Mitte ainult Šveitsist, vaid ka siitsamast, Eestist. Niipalju ütlen ette, et uudiste peakangelaste hulka võib lisanduda teadusringkondi.

Hääletame isikuvabaduse poolt ehk Kellele või mille jaoks on kasulik kodanikupalk ja sellest tulenevalt Rutiku valimine?

Aeg on laduda ühele kandikule kõik väljakäidud argumendid, mis seletavad, miks õigupoolest valida europaramenti just Emil Rutiku, kes kodanikupalka toetab ja kus võib ilmneda selle kasulikkus. Teisisõnu laome siin ette kõik teile juba tuttavad valimisreklaamid, vajadusel koos mõnede kommentaaridega. Ehk leiab keegi siit veel viimasel hetkel ajendi hüljata politoloogide lemmikparteid, keerata vussi nende “inimesetundjate” ennustused, minnes valima vaatamata lubadusele mitte minna valima ja kirjutada sedelile 171. NB! igas nimekirjas tõuseb enim hääli saanud kandidaat esimeseks, nii et pole sellist muret, et valime Emili, saame Vello. Aga teda täname võimaluse eest, mille EIP pakkus sõltumatutele kandidaatidele.

1. Lihtsalt õiglus ehk miks peab aus inimene virelema samal ajal, kui vang…

Meil on alust oletada, et kuritegelik maailm ei leia siis enam inimesi, kellest pelgalt ellujäämise huvides saaksid nende liitlased. Vanglad jääksid tühjemaks ja loomulikult väheneksid vangide ülalpidamiskulud. Ühtlasi on kulud vangile kõige mugavam viis arvestada kodanikupalga minimaalset võimalikku suurust. Need 2013. aasta andmed langevad huvitaval kombel enam-vähem kokku Šveitsis rahvahääletusele mineva kodanikupalga numbrite suhtega majandusnäitajatesse ja hinnatasemesse. Nende 2500 franki ehk ca 2000 eurot kuus on Šveitsi sisemajanduse kogutoodangu jaoks umbes sama, mis Eesti SKT jaoks 445,30 eurot kuus, nende hinnataseme jaoks aga umbes sama mis Eesti hinnataseme jaoks 1035,58 eurot kuus.

2. Perevägivallaohvrid vabanevad rahakotiahelatest, mis hoiab neid vägivaldse pereliikme küljes

Liigagi tuttavad on argumendid, miks perevägivallaohver ei suuda suhtest vabaneda. Kodanikupalk tagab selle, et ka pärast lahutust pole tarvis mingit rahakotisidet vägivaldse abikaasaga. Alimendid ajalukku! Lisaks ei saa ükski pereliige teist rahakoti abil sundida mingeid elulisi valikuid tegema. Noor teab, mis teeb ning kuhu ja mida õppima läheb!

3. Lõpp vaesuse ärakasutamisele võimusõltlaste poolt

Töötaja vallandamine võib õiguslikus mõttes isegi ülilihtsaks muutuda, aga tööandja peab ikkagi seitse korda mõõtma. Kui töötaja millegipärast osutub juhtkonnale ebameeldivaks – näiteks “liigse” suupruukimise tõttu - siis lahtisaamine ei tohiks olla probleem, kuid nad on jõuetud karistama teda vaesusega, sest töötajal on ju kodanikupalk, mis ei lase tal vaesusesse langeda ja tema, sunnik, ei karda tänu sellele ülemusi” Teiseks ei pruugi olla sugugi lihtne saada teist sama head töötajat asemele.

Aga poliitikast peaksid kaduma nõmedad kampaaniad, kus Suur Juht jagab vaestele ja väetitele kord aastas talvekartuleid ja küttepuid nagu Jeesus kalakesi. Kodanikupalgast saab ühtaegu õng ja võimalus väärikalt õngitseda piiramatu aja jooksul.

Kolmandaks aga soosib see katsetama enda võimeid ettevõtjana. Kui ettevõtlust saadab edu, tuleb ka tulu. Kui läbi kukub, siis kukub. Kodanikupalk on kogu aeg olemas.

4. Vaba aeg ja harrastused – ükski vägi ei sunni töötama kauem kui ette nähtud, minema “Kalevipojaks” ning loobuma ka harrastustest ja vabatahtlikust tööst, kui puudub töötasu

Meie rahvuslikud aated välistavad võimaluse, et laulupeol lastakse hääbuda. Ometi on meil alates Laulvast Revolutsioonist kahanenud meeskoorilauljate hulk 2,5 korda ning ega segakooridelgi meeslauljatega laiutada ole. Ühest küljest on kindlasti probleeme ja ka lahendusi asja muusikalises ja ka seltskondlikus küljes. Siin juba ideid jätkub. Paraku on ka majandus üks paras kurja juur. Siinkohal hakkab mõnelgi häirekell peas tirisema, kui kõlab mõtteavaldusi à la “kodanikupalk päästab Eesti laulupeo”:  äkki saaks ilma kapitalismi, kallikest, ohtu seadmata?

Miks me ütleme, et kodanikupalk laulumehed tagasi toob ja meeskooride kadumise laulupeolt ära hoiab? Neilt langeb siis ära see ajast ja arust vastutusekoorem, mida nad täna kannavad pere materiaalse heaolu eest, kuna iga pereliige saab kodanikupalka, mis katab inimese põhivajadused. Töö (kui seda juhtub olema) ja töötasu pole enam ellujäämiseks, vaid jõukaks saamiseks. Nad ei pea siis enam seitsme maa ja mere taga "küprokit panema", vaid võivad rahus kodumaal elada ja olla osa Eesti rahvuskultuuri selgroost. Ja ka siin ei pea nad enam end sandikopikate eest mitmel rindel läbi põletama. Töökaotus aga ei tee vaeseks ning igaüks võib rahus jätkata oma lemmikharrastusi. Neist tähtsaim eestluse seisukohalt on mõistagi koorilaul. Õnneks, nagu teame, püüavad laulumehed, kui vähegi võimalik, selles protsessis ikkagi osaleda. Nii et praegu pole kõik veel kadunud ja lootust jätkub.

5. Isikuvabadus, see elu põhiline vedur

Töö ei kao kuhugi. Töötahe ei kao kuhugi. Motiveeritus tööks ei kao kuhugi. Kui pole paremat motiivi, siis on selleks lihttöölisest naabrimees, kes naases äsja puhkusereisilt ning juba varem ostis endale uue teleka. Ikka jääb alles see kreissaag, mis eestlase hinge läbi lõikab, kui teisel hästi läheb. Ja kui pole seda muret, et nälg tuleb majja, kuid on soov näiteks rahus vaba tarkvara arendada või keskenduda kunstiloomingule, mis kunagi hiljem võib sisse tuua - siis saab seda teha ilma igasuguse mõnitava bürokraatiata.

6. Boonus – protest politoloogide enesekindla soovmõtlemise vastu ehk TEEME NEILE TÜNGA

Politoloog Tõnis Saarts analüüsis Rahvusringhäälingu portaalis äsja erakondade valimisprogramme. Tuleb välja, et tema jaoks on olemas vaid neli erakonda. Soovmõtlemine? Nojah, keda see ikka üllatab... Loe siit täpsemalt

Aga üllatagem siis neid - sotsiolooge, politolooge, kõikvõimalikke analüütikuid, kes püüavad meile selgeks teha, et tahame või ei taha, aga valimistulemused saavad olema just sellised ja mitte sellised ning osalusprotsent on just nii- ja mitte naasugune ning et muud parteid peale nende nelja on mõttetud.

TEEME SAARTSIDELE TÕELISE TÜNGA sellega, et valima lähevad ka need, keda ei osata oodata. Sellega, et valituks osutub Emil Rutiku - kandidaat, kelle valimist ei oska üldse ükski hing oodata.

Teid, kes te seni pole soovinud valima minna, näib olevat palju. Ühendame jõud ja saame selle vingerpussiga hakkama!

Tundub uskumatu, aga kodanikupalk ehk tingimusteta põhisissetulek päästab Eesti laulupeo

Kes ei näe vajadust tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga järele juba varem, sellele jõuab see vajadus kindlasti kohale tänavusel üldlaulupeol. Siis, kui lavale tulevad meeskoorid.

Võrreldes 1988. aastaga on meeskoorilauljate arv kahanenud umbes 2,5 korda. Iga õige eestlase peaks tegema murelikuks väljavaade, et meie laulupeotraditsioonile aluse pannud kooriliik esineb 2014. aastal võib-olla üldse viimast korda iseseisva laulupeokoorina. Täna meeskoorid, homme...?

Kurja juur peitub tühjas rahakotis ja selles, et töö kui selline on jätkuvalt odavaks devalveeritud. Peavari, toit ja kommunaalteenused on tagatud ainult vangile, mitte aga ausale töötule. Miinimumpalk võimaldab sisuliselt vaid süüa ja heal juhul piiratud valikus sideteenuseid tarvitada. Mis mõte on hõisata miinimumpalga tõusu üle, kui tõusu tulemus on vaid 355 eurot kuus?

Pole siis ime, et laulumees jääb koorist kõrvale, sest

1) pole tööd ja pole raha, et koori tegevuses kaasa lüüa

2) pole aega, sest peab pere ellujäämiseks end tapma lisatööga

3) pole jaksu, sest peab kümne küünega hoidma kinni saavutatud pulgast karjääriredelil ning ennast pidevalt ülitublina tõestama, et mitte rentslisse sattuda

4) pidi põgenema seitsme maa ja mere taha „küprokit panema”, et ta ise ja pere saaks inimese moodi elada

Kõik see oleks olemata, kui meil kehtiks kodanikupalk, mis kataks inimese põhivajadused. Sestap astume nüüd, europarlamendi valimistel 2014 esimese otsustava sammu, et tuua laulumehed koori (ja Eestisse) tagasi ning päästa laulupidu. Läheme valimisjaoskonda (või e-valimiste keskkonda, kui nii parem tundub) ning

kirjutame hääletussedelile 171

Sellepärast, et see on Emil Rutiku kandidaadinumber. Rutiku on nimelt põhisissetuleku ehk kodanikupalga häälekaim toetaja, järelikult õige Eesti laulupeolise kandidaat. Tema valimine oleks esimene samm tingimuste poole, mis ei sunni laulumeest lavalt taanduma. Kõik muu (erakond, teised kandidaadid nimekirjas) on selle kõrval ebaoluline.

Kodanikupalk päästab laulupeo
Kui õige eestlane oled

Tundub uskumatu, aga kodanikupalk ehk tingimusteta põhisissetulek päästab Eesti laulupeo

Kes ei näe vajadust tingimusteta põhisissetuleku ehk kodanikupalga järele juba varem, sellele jõuab see vajadus kindlasti kohale tänavusel üldlaulupeol. Siis, kui lavale tulevad meeskoorid.

Võrreldes 1988. aastaga on meeskoorilauljate arv kahanenud umbes 2,5 korda. Iga õige eestlase peaks tegema murelikuks väljavaade, et meie laulupeotraditsioonile aluse pannud kooriliik esineb 2014. aastal võib-olla üldse viimast korda iseseisva laulupeokoorina. Täna meeskoorid, homme...?

Kurja juur peitub tühjas rahakotis ja selles, et töö kui selline on jätkuvalt odavaks devalveeritud. Peavari, toit ja kommunaalteenused on tagatud ainult vangile, mitte aga ausale töötule. Miinimumpalk võimaldab sisuliselt vaid süüa ja heal juhul piiratud valikus sideteenuseid tarvitada. Mis mõte on hõisata miinimumpalga tõusu üle, kui tõusu tulemus on vaid 355 eurot kuus?

Pole siis ime, et laulumees jääb koorist kõrvale, sest

1) pole tööd ja pole raha, et koori tegevuses kaasa lüüa

2) pole aega, sest peab pere ellujäämiseks end tapma lisatööga

3) pole jaksu, sest peab kümne küünega hoidma kinni saavutatud pulgast karjääriredelil ning ennast pidevalt ülitublina tõestama, et mitte rentslisse sattuda

4) pidi põgenema seitsme maa ja mere taha „küprokit panema”, et ta ise ja pere saaks inimese moodi elada

Kõik see oleks olemata, kui meil kehtiks kodanikupalk, mis kataks inimese põhivajadused. Sestap astume nüüd, europarlamendi valimistel 2014 esimese otsustava sammu, et tuua laulumehed koori (ja Eestisse) tagasi ning päästa laulupidu. Läheme valimisjaoskonda (või e-valimiste keskkonda, kui nii parem tundub) ning

kirjutame hääletussedelile 171

Sellepärast, et see on Emil Rutiku kandidaadinumber. Rutiku on nimelt põhisissetuleku ehk kodanikupalga häälekaim toetaja, järelikult õige Eesti laulupeolise kandidaat. Tema valimine oleks esimene samm tingimuste poole, mis ei sunni laulumeest lavalt taanduma. Kõik muu (erakond, teised kandidaadid nimekirjas) on selle kõrval ebaoluline.

Kodanikupalk päästab laulupeo
Kui õige eestlane oled